Lý Toét linnas: 1930. aastate Vietnamis moodsaga leppimine - 1. osa

Hits: 549

GEORGE NUPP

ABSTRACT

   Populaarse ajakirjanduse esilekerkimine 1930. aastatel võimaldas Vietnam muudetud linnaelu uusi vorme kommenteerida, sealhulgas karikatuure Lý Toét, on külaelanik hämmeldunud oma kohtumistest modemlinnaga. Selles artiklis kasutatakse artiklit Lý Toét koomiksid, mis ilmusid nädalalehes Phong Hóa [Mores] on aken linna suhtumisest modemini. See viitab sellele, et illustratsioonidel ilmneb märkimisväärset vastuolulisust modernsuse suhtes Phong Hóahoolimata nende retoorilisest pühendumisest uuele ja tänapäevasele.

   . 1930nägi Vietnami ajakirjandus, muutus kõige dramaatilisemalt uute trükikandjate tõeline plahvatus. Ainuüksi 1936. aastal ilmus 230 uut ajakirja, mis kulmineerus 1920ndatel alanud pideva tõusuga.¹ Laienev ajakirjandus oli vastus arvukatele muutustele XNUMX Vietnami ühiskond, mille hulgas oli ka kasvav linnaelanikkond, kellel oli sissetulek nende uute trükiste ostmiseks, aeg nende lugemiseks ja vajalik kirjaoskus vietnami uues latiniseeritud vormis, quc ngữ. David Marri hinnangul oli 1930. aastate lõpuks koguni 1.8 miljonit vietnami (tõenäoliselt enamus neist urbanistidest) olid funktsionaalselt kirjaoskajad quc ngữ.² See uus lugejaskond esindas nende ajalehtede põhipublikut, mis kujundasid linnamiljööd ja mida see omakorda mõjutas. Nende uute ajakirjade silmapaistvate panuste hulgas oli see, et nad rõhutasid ideed, et vietnamlased elavad uues ja dünaamilises ajajärgus, kus minevik ja “traditsioon” olid dramaatilises vastuolus oleviku ja “modernsusega”.

    Selle kontrasti üks silmapaistvamaid kujutisi oli alandlik koomiksitegelane, suurlinna külaline Lý Toét. Kitsas tähenduses kujutas see kujund vastuolu vana ja uue vahel ning laiemas tähenduses oli ta esilekerkiva Vietnami identiteedi tagurpidi peegelpildiks. Täpsemalt: Lý Toét oli Rumeenia karikatuur lý trưởng [traditsiooniline külaülem], arhetüüp, mis esindab mida Philippe Papin on nimetanud “head talupoega vaimukaks” ja Marr on end iseloomustanud kui “anakronistlikku külavanemat”.³ Toét, kes võis esmakordselt esineda tegelasena reformiooperites [chèo cải lương] 1930ndate aastate alguses, võttis see trükimeedias püsivama ja nähtavama vormi, eriti Hà Nội nädalalehes Phong Hóa [Veel].⁴ See oli Phong Hóa ja selle sõsarväljaande väljaanded Ngày Ei [Nendel päevadel] seda Lý Toét tuli emblematiseerima Vietnami külaelanik kaotatud linnade ümberkujundamise rünnakus.

     Selles artiklis kaalutakse Lý Toét nagu ta ilmus Phong Hóa, uurides viise, kuidas teda kasutati mineviku ja oleviku, maa- ja linna kokkupõrke esindamiseks, jatraditsiooniline"Ja"modernsus. ”Oma kohtumistel linnaeluga Lý Toét näitas linna moderniseerimise segaseid keerukusi. Lý Toét oli harimatu külaelanik, kes nägi vaeva (tavaliselt ebaõnnestunult) tänapäevast aru saamiseks ning tema võitlusi jälgides võiksid urbanistid õnnitleda end nende keerukuse, keerukuse, mis tugines teadmistele ja kogemustele, mis Lý Toét ei vallanud. Kuid samal ajal Lý ToétKohtumised linnaeluga paljastasid selle uue modernsuse ambivalentsuse, sealhulgas selle füüsilised ohud ja sageli kõrvalekaldumised igapäevastest väljakujunenud tavadest.

     Minu läbilugemine Lý Toékoomiksid pakuvad mõningaid muudatusi tavapäraste tõlgenduste osas Phong Hóas toimetus, enesekindluse kirjandusrühm [Tự Lực Văn Đoàn]. Selle grupi asutas Ei Linh ja väike arv mõttekaaslasi 1934. aastal, avaldas oma väljavaate kümnepunktilises manifestis, mis rääkis kirjanduse tootmisest riigi rikastamiseks ning seda stiilis, mis oli juurdepääsetav, otsene ja hõlpsasti mõistetav. Samuti teatati grupi pühendumusest vankumatutele edusammudele ja jätkuvatele jõupingutustele teaduse laiendamiseks üldsuse teadlikkuse tõstmiseks.⁵ Enesekindluse kirjandusrühma liikmeid on hilisemad ajaloolased sageli vaadanud kas apoliitiliste romantikutena, ebamääraselt prokoloonilise väljavaatega või pealiskaudse modernsuse järeleandmatute pooldajatena, matkides küll vorme, kuid mitte uute tehnoloogiate, sotsiaalsete korralduste ja kultuurilise sisuga sõidukid. Hoolimata fraktsiooni jõuliselt välja toodud eesmärkidest, väidan ma, et eriti nende ajakirjad Phong Hóa, näitas palju ebamäärasemat vaadet ümberringi toimuvatele kiiretele muutustele. Nagu ma allpool täpsustan, ei kajastanud karikatuurid eriti lihtsalt mahajäämuse kritiseerimist ega ka apoliitilist romantilisust. Rühmad väitsid näiteks, et võitlus progressi pärast on korduvalt kahanenud viisidega, kuidas publikatsiooni koomiksid näitasid progressi nii kasuna kui ka ohuna. Nagu, Tuul Tsau oli peegeldus linnade sotsiaalsetest muutustest, mida hakati sildistama modernsuseks, ja samal ajal nende kohta käivaid kommentaare, mis sageli õõnestasid iseenda tugevuse kirjandusrühma üheselt mõistetavaid avaldusi.

    Moodne väljapanek Phong Hóa seda iseloomustasid kiired muutused, ühiskonna tehnika lokaliseerimine, sotsiaalsete ühenduste muutumine ja linnastumine ise. See näitas, et Euroopas domineerib „nüüd”, millele vastandub vähemalt kaudselt tagurlik Vietnami „tollane”. Kas nende ajakirjade Vietnami lugejad olid tuttavad värskelt loodud terminiga „modem” -tere .ại-on ebaselge. Nad oleksid kohanud muutuste mõistet sõnades mới ja „tna, ”Võib mõlemat kõige paremini tõlkida kui“uus. "⁶ Selge on see, et Vietnami linnalised elanikud teadsid, et nad elasid dramaatiliste muutuste ajal, kus kõik side- ja transpordiliigid, samuti suhtlus- ja väljendusviisid olid kõik muutumas. Lisaks oli tugev tunne liikuda ümberkujundamise teekonnal, mille lõplik sihtkoht oli teadmata. Inimesed tundsid, et nad on neist muudatustest osavõtjad - tunne pole kusagil tugevam kui kirjanike ja illustraatorite kogukonnas, kes aitasid kaasa 1930. aastatel ilmunud uutele ajakirjadele.

… JÄTKAKE…

MÄRKUSED:

1. David Marr, “Passion for Modernity: Intellektuaalid ja meediumid” Sõjajärgne Vietnam: ümberkujundava ühiskonna dünaamika, toim. Hy V. Luong (Lanham, MD: Rowman ja Littlefield, 2003), 261 XNUMX.
2. David Marr, Vietnami traditsioon kohtuprotsessil: 1920–1945 (Berkeley ja Los Angeles: University of California Press, 1981), 34; ka Marr, „Kirg modernsuse järele”, 261. Marri hinnangul võis see arv tähendada kirjaoskajate vietnamlaste arvu kahekordistumist vaid kümmekond aastat varem.
3. Marr, “Kirg modernsuse järele”, 261; Philippe Papin, "Kellel on külas jõudu?", Vietnam: Prantsuse stipendium kahekümnendal sajandil. Vietnami Selts, toim. Gisclc L. Bousquet ja Pierre Brocheux (Ann Arbor: Michigan University Press, 2002), 29; Neil Jamieson, mõistmine Vietnamist (Berkeley ja Los Angeles: University of California Press, 1993), 102 XNUMX.
4. Maurice Durand ja Nguyen Tran Huan väidavad, et Lý Toét oli luuletaja Tú Mỡ leiutis ja see töötati välja 1927. aastal. Seda väidet on keeruline põhjendada. Vt Maurice Durand ja Nguyen Tran Huan, Sissejuhatus Vietnami kirjandusse, trans. DM Hawke (New York: Columbia University Press, 1985), 119. Lý Toét esines sageli ka Phong Hóaõde ajakiri Ngày Ei [Need päevad), kuigi selle essee jaoks keskendun ainult tema esinemistele endises.
5. Grupi kümne punktilise ideoloogilise avalduse võib leida teemast “Tự Lực Văn Đoàn” Phong Hóa, Märts 2,1934, lk. 2.
6. Nguyễn Văn Ký, La Societe Vietnamienne'i nägu A La Modemite'iga: Vietnami ühiskonna näo modernsus: Tonkin üheksateistkümnenda sajandi lõpust kuni teise maailmasõjani] (Le Tonkin de la fin du XIXe siecle de la second guerre mondiale) (Pariis: L'Harmattan, 1995), 139 XNUMX.

(Allikas: Vietnami uuringute ajakiri, Vol. 2. Väljaanne 1. lk. 80-108. ISSN 1559-372X, elektrooniline ISSN 1559- 3758. © 2007, California ülikooli regentsid. http: / Av \ vw.ucprcssjournals.coin / rcprintlnfo.asp.)

Vaata veel:
◊ Lý Toét linnas - 2. osa
◊ Lý Toét linnas - 3. osa
◊ Lý Toét linnas - 4. osa
◊ Lý Toét linnas - 5. osa